CASTLE.PRI.EE

Записи с меткой «eestikeelsed_laulud»

Suveöö

Suveöö, kuu kuldses järves puhkab,
tukub puudes ehaeelne briis.
Heinamaa on päevast soojust uhkav
heleroosa lõhnav paradiis.

Sind seal kohtan, hing on äkki aval —
maailm igatsuse hõlma vaob.
Kaste vestes huulilt voolab kaval
jutt kui lõokse hüplev kevadlaul.

Tahan tõesti ehitada kodu
sulle, sõstrasilmne sinilind.
Kalleim neid, kes ilma iial loodud,
ütle ainult üht: kas sallid mind?

Aga miks nüüd äkki sa ei vasta;
miks sul tantsujalges äkki rutt?
Kas ei võiks küll igavesti kesta
suveöö kui muistne muinasjutt.

Tiliseb, tiliseb aisakell

Tiliseb, tiliseb aisakell,
lumi hell, lumi hell,
Tiliseb, tiliseb aisakell,
kiirgab mets ja hiilgab maa.

Mööduvad saanid, reed
piki teed, talvist teed,
üle soo ja karjamaa,
üle heinamaa.

Tiliseb, tiliseb aisakell,
lumi hell, lumi hell,
Tiliseb, tiliseb aisakell,
kiirgab mets ja hiilgab maa.

Helgivad tuled eel,
talve teel, külateel,
rõõmsad pühad igal pool,
üle kogu maa.

Tiliseb, tiliseb aisakell,
lumi hell, lumi hell,
Tiliseb, tiliseb aisakell,
kiirgab mets ja hiilgab maa.

Tinna

Kõige ilusam tants on tinna, seda tantsitakse nõnna:
samm ette, samm taha ja kükakile maha.

Üks kass läks üle silla, tema saba tegi tilla tilla.
Ta ütles: «las tulla» ja kraapis teale mulla.

Üks luukere tõmbas kella ja peremees tuli välja.
Ta küsis: «mis vaja? Ei siin pole vaestemaja!»

Mu esimene pruut oli Ida, teda tühja ma ei kiida.
ja teine pruut oli Lonni, ta uppus solgi tünni.

Kõige ilusam mees on miilits, ta mööda linna hiilib.
Ta trahviraha korjab ja Vene kroonut orjab.

Mul ära kadus kinnas, see juhtus Tartu linnas.
See kinnas oli hinnas. Kes, kurat, tema sisse vinnas?

Üks vanamees raius hagu ja hagu läks vastu magu.
Siis vanamees kirus hagu ja sügas oma paksu magu.

Poiss viskas varblast kiviga, kuid see aga lendas minema.
Ta lendas katuseharjale just teise varblase turjale.

Siis rahvas naeris laginal, kui varblane õiendas saginal
Kord ette, kord taha ja kükakile maha.

Mu pruut on pikk ja peenike

Mu pruut on pikk ja peenike,
käib iga päev kui preilike.
Harva saapaid kannab ta,
korsetti siidipaeltega.

Hõissa ja tralla laa,
neiud teid ei jäta ma,
kui lähen ükskord põrgusse,
siis tulete mulle järele.

Ta kannab kingi kollaseid
ja kleite seljas villaseid.
Laupäeva õhtul lauluga
läen oma pruuti vaatama.

Hõissa ja tralla laa …

Kui aida alla jõuan ma,
siis hüüan valju häälega:
tule rutuga, tule rutuga,
tule ust mul lahti tegema.

Hõissa ja tralla laa …

Pruut hüppas üles voodi sest
ja lükkas riivi ukse eest,
siis kahekesi pruudiga
me lähme voodi magama.

Hõissa ja tralla laa …

Kui külm on sul, siis ütle mul,
ma teki peale tõmban sul.
Kui madalas on sinu pea,
siis kätt sul ümber kaela sean.

Hõissa ja tralla laa …

Kui hakkan ära minema,
siis pruut mul laulab salaja:
tule tagasi, tule tagasi,
tule laupäeva õhtul tagasi.

Hõissa ja tralla laa …

Mulgimaa

Mulgimaal, sääl on hea elada!
Kõikjal ilus loodus, viljakandev maa.
Sääl on uhked metsatalud,
suured jõukad Eesti talud,
kena neiu ka kaasaks sealt saad!
Kes on sündinud, kasvanud seal,
sellel armsaks saanud ilus Mulgimaa,
kus punapõski neiud,
keda tublid Eesti peiud
kosja minnes ei unusta’ saa!

:,: Tule mulle, Manni,
armastan vaid sind,
ainult sind tahan ma
kaasaks kosida! :,:

Väike Viljandi, Mulgimaa pealinn.
Juba aastaid palju püsinud on siin.
Ei läe meelest lossimäed,
kus nii õrnalt käsikäes
armund olles, meil tee läbi viind.
Ja all orus, seal peegeldub järv,
suveõhtuil mõnus aerutada seal,
kui sul kaasas väike neiu,
keda siis, kui saad kord peiuks,
kosja minnes ei unustada saa!

:,: Tule mulle, Manni,
armastan vaid sind,
ainult sind tahan ma
kaasaks kosida! :,:

Aastad mööduvad, vanaks kord saad,
aga Mulgimaa sul meelde ikka jääb.
Elad sääl või oled kaugel,
rõõmust särab pisar laugel,
kui sa terviseid saad Mulgimaalt.
Tuleks noorus veel kord tagasi,
ei mind tuuled enam kaugele sealt viiks,
siiski õnnelik mul elu,
sest mul kaasaks Mulgi neiu,
kellel’ laulsin kord laulu ma nii!

:,: Tule mulle, Manni,
armastan vaid sind,
ainult sind tahan ma
kaasaks kosida! :,:

Naerdes koos

Naerdes koos me algasime,naerdes lõpetame,
naerdes püüame ka lahkuda.
Naerdes karmi elu rüppe üksikuna langeme,
sealt me oma õnne leiame.
Naerdes karmi elu rüppe üksikuna langeme,
sealt me oma õnne leiame.

Laulan sulle täna õhtul lahkumise laulu,
laulan sulle lahkumise viit.
Meenutame ühes käidud õnnelikke aegu
ja siis lähen kaugel ära siit.
Meenutame ühes käidud õnnelikke aegu
ja siis lähen kaugel ära siit.

Viimast korda huuled huultelt armununa joovad,
viimast korda rinnal puhkab rind.
Viimast korda teineteisest täna aru saame,
homme kaugelt tervitan vaid sind.
Viimast korda teineteisest täna aru saame,
homme kaugelt tervitan vaid sind.

Soovin sulle palju edu, õnne eluteele,
soovin sulle palju armastust.
Ära pööra tähelpanu minu silmaveele,
homme leian teisest lohutust.
Ära pööra tähelpanu minu silmaveele,
homme leian teisest lohutust.

Naerdes koos me algasime,naerdes lõpetame,
naerdes püüame ka lahkuda.
Ära pööra tähelpanu minu silmeveele,
homme leian teistest lohutust.
Ära pööra tähelpanu minu silmeveele,
homme leian teistest lohutust.

Meistrimeeste laul

Käsitääst ju vanal ajal
taadi ridi raa
peeti lugu igas majas
taadi ridi raa
meistrid, sellid, õpipoisid
taadi ridi raa
auga halliks minna võisid
taadi ridi raa.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Kingsepp tegi paari
kingi taadi ridi raa
vaatas uhkelt ümberringi
taadi ridi raa
rätsep istus ennast
sandiks taadi ridi raa
ülikond jäi talle pandiks
taadi ridi raa.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Pagar voolis vesikringli
taadi ridi raa
peale roosa jõuluingli
taadi ridi raa
aamisepp lõi kokku
vaadi taadi ridi raa
selle eest sai limonaadi
taadi ridi raa.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Kokk lõi köögis mannakreemi
taadi ridi raa
praadis vardas lepaseeni
taadi ridi raa
maaler maalis uhke sildi
taadi ridi raa
selle peale pruudi pildi
taadi ridi raa.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Trükkal piibli virgalt
la/dus taa/di ri/di raa
seitse aastat tööga
kadus taadi ridi raa
sepal paukus, ulus
alas taadi ridi raa
vankriprussid vasest
valas taadi ridi raa.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Nüüd on tulnud teised
olud taadi ridi raa
muuseumis vanad
kolud taadi ridi raa
igalpool on abiks
masin taadi ridi raa
tööde tasu siiski kasin
taadi ridi raa.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Töömees maksab
elurendi taadi ridi raa
rajab kõva vundamendi
taadi ridi raa
jälle au sees meistrid,
sellid taadi ridi raa
ja ka nende kombed
kallid taadi ridi raa.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.
Kääri käised ülesse,
asu tööde kallale.

Mets mühiseb

Mets mühiseb ja kägu kukub ra’al.
Aas haljendab ja lilled õitsvad seal.
Mänd kiigutab seal oma võimsat pead,
on meeles tal veel muistse õnne a’ad.
Mänd kiigutab seal oma võimsat pead,
on meeles tal veel muistse õnne a’ad.

Hirv ojal joob ja muretu ta meel,
kas aimab ta, kui pikk ta elu veel?
Võib küti kuul ta leida iga tund
ja elu läind, kui oleks näinud und.
Võib küti kuul ta leida iga tund
ja elu läind, kui oleks näinud und.

Ju möödas pea ka minu noorusõnn,
mis rõõmu veel mu elus loota on.
Mets mühama ja kägu kuk’ma jääb,
kuid noorus meil kui unes mööda läeb.
Mets mühama ja kägu kuk’ma jääb,
kuid noorus meil kui unes mööda läeb.

Metsas kuuseke

Meil metsas
sirgus kuuseke,
on metsas kodu tal.
Ta suvel haljas okkane
ja haljas lume all.
Tal’ laulu laulis
tuisu suu
Sa puhka vaikset und!
Ja külma kaitseks
kandis tuul
ta ümber pehmet lund.
Näe, jänku tema
okste all
siin tihti kepsu lõi.
Ja sörkides va susi hall
end vahel siia tõi.
Kord lumi aga krigises
reesõidust metsas siin,
ja kappav hobu ligines
me kuusepuule siis.
On metsa tulnud
vanataat,
reest välja astub seal.
Me kuuse maha raiub ta
nüüd üsna juure pealt.
Sind ehtisime,
kauniks said,
sest käes on jõuluaeg.
Oi laste silmi säravaid,
neis kuusest rõõmu näed.

Ma kõndima kord läksin

Ma kõndima kord läksin oi ja oi ja oi jaa.
Ma kõndima kord läksin, mis arvad sellest sa.
Ma kõndima kord läksin oi valleraa
ja neiu kaasa võtsin ah ah ah ah ah ha.
Ma kõndima kord läksin oi valleraa
ja neiu kaasa võtsin ah ah ah ah ah ha.

Neid ütles: «pärin vara» oi ja oi ja oi jaa.
Neid ütles: «pärin vara», mis arvad sellest sa.
Neid ütles: «pärin vara» oi valleraa
See jutt oli tühi plära ah ah ah ah ah ha.
Neid ütles: «pärin vara» oi valleraa
See jutt oli tühi plära ah ah ah ah ah ha.

Neid ütles: «mul on kulda» oi ja oi ja oi jaa.
Neid ütles: «mul on kulda», mis arvad sellest sa.
Neid ütles: «mul on kulda» oi valleraa
kuid endal oli võlga ah ah ah ah ah ha.
Neid ütles: «mul on kulda» oi valleraa
kuid endal oli võlga ah ah ah ah ah ha.

Neid ütles: «mind sa suudle» oi ja oi ja oi jaa.
Neid ütles: «mind sa suudle», mis arvad sellest sa.
Neid ütles: «mind sa suudle» oi valleraa
Ei keegi meid näe kuule ah ah ah ah ah ha.
Neid ütles: «mind sa suudle» oi valleraa
Ei keegi meid näe kuule ah ah ah ah ah ha.

Ta pakkus ennast pruudiks oi ja oi ja oi jaa.
Ta pakkus ennast pruudiks, mis arvad sellest sa.
Ta pakkus ennast pruudiks oi valleraa
No see veel alles puuduks ah ah ah ah ah ha.
Ta pakkus ennast pruudiks oi valleraa
No see veel alles puuduks ah ah ah ah ah ha.

Mul rõõmsalt süda tuksub oi ja oi ja oi jaa.
Mul rõõmsalt süda tuksub, mis arvad sellest sa.
Mul rõõmsalt süda tuksub oi valleraa
et ma ei langend lõksu ah ah ah ah ah ha.
Mul rõõmsalt süda tuksub oi valleraa
et ma ei langend lõksu ah ah ah ah ah ha.

Mäepere talgud

Mäepere Matsil talgud hoos
ja nooremaid on palju koos,
kivil kisub lõõtsapilli Juss,
tööd teha on nii päris lust.
Kõrevere Toomas, Sepa Priidik
Alavälja Ants ja Näpsu Viidik,
tegid aga tööd ja heitsid nalja,
kiitsid Matsi kapakalja.

Õhtuks juba tööd olid õiges soones,
mehed aga käisid kõverjoones.
Naised tegid laulu lustilise,
Juss tegi viisi vindilise.
Kõrevere Toomas, Sepa Priidik
Alavälja Ants ja Näpsu Viidik,
neljakesi heitsid nalja,
kiitsid Matsi kapakalja.

Palju seda tantsu ikka sõuad,
palju seda õlut juua jõuad.
Mehed aga sõrmed köitsid vinna,
tegid maadlust üle rinna.
Kõrevere Toomas, Sepa Priidik
Alavälja Ants ja Näpsu Viidik,
müttasid, et lõhki muru,
habemetes muld ja puru.

Kui juba Koeru kandist koitnud,
uni oli kanged mehed võitnud,
talgud peetuks kuulutati,
kõiki hooneid tuulutati.
Kõrevere Toomas, Sepa Priidik
Alavälja Ants ja Näpsu Viidik,
kiitsid Matsi talgutuju,
tegid kõik, et jõuda koju.

Mallekese polka

Mall on nii kena — õitseb nagu roos,
sest kõik õrnus ja ka ilu tema juures koos
tal ainus viga see, mis ei meeldi emale,
et me Mallekene liiga õrn on poistele.

Jah kuum on Malle süda, las tõreleda ema
küll Mall juba teab, mis maitseb hea.
Jah kuum on Malle süda, las tõreleda ema
küll Mall juba teab, mis maitseb hea.

Tal tihti ema ütleb: «sa poisse kartma pead,
nad kõik on nii halvad loota nendest pole head,
sest poiss on ikka kaval, ei ole ta sul truu
ja kardetav ta truudus, nagu mürk ta suu.»

Jah kuum on Malle süda …

Mall naeratab ja vastab: «Oh armas emake,
sa kuula mind ja pane hästi tähele,
poiss, kes mulle hea ja meeldib minule,
ta truudus pole iialgi nii mürgine.»

Jah kuum on Malle süda …

Oh, Mallekene tütar sa usu ikka mind
poiss kuri nagu madu ta ju salvab sind,
et see on tõesti nii ma kinnitada võin,
sest ise kord ma noorelt seda tunda sain.

Jah kuum on Malle süda …

Nüüd Mallekene naeris ah ah ah ah haa,
kui lugu tõesti nii, siis kartus asjata,
kui tookord poiss sind suudles ja sa jäid elusse,
siis kardetav ei ole see ka minule.

Jah kuum on Malle süda …

Esimene tüürimees

Esimene tüürimees ei raatsi iial juua,
kõik oma kopkad tahab kodumaale tuua.

Refr. :,: Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm
ja reisusihiks oli meile Rotterdam. :,:

Kapten, vana merikaru, juua täis kui tint,
jäi masti alla magama, kui väljas oli vint.

Refr. Jää jumalaga, Mann …

Pootsman on meil kaine peaga vaikne nagu toi,
purjus peaga lärmab nii, et ruhvis kerkib koi.

Refr. Jää jumalaga, Mann …

Kokal puder kõrbes põhja, see on paha märk,
siis masti otsa tõmmatud sai koka vana särk.

Refr. Jää jumalaga, Mann …

Kui masti otsa tõmmatud sai koka vana särk,
see paistis igaühele kui viimsepäeva märk.

Refr. Jää jumalaga, Mann …

Külapulmad

Pulm öö läbi Kroneri juures on hoos,
heidel de heidel de de,
sest täna lä’eb mehele tütreke noor
heidel de heidel de de,
muist tantsivad, õllekapp käest kätte käib
ja pidulaud auravaid toite on täis.
Heidel de heidel de de,
heidel de heidel de de,
heidel de heidel de de,
heidel de de.

Peig Kristjan on frakis, sest nii nõuab toon
heidel de heidel de de,
ja mõrsja Katriine kui punetav moon
heidel de heidel de de,
nad viiakse lauda ja kõlab: «Hõissa!»
rõõm kestab ja vaikida keegi ei saa.
Heidel de heidel de de,
heidel de heidel de de,
heidel de heidel de de,
heidel de de.

Kuu taevas ju peaaegu ringi on teind
heidel de heidel de de,
ning ammugi kadunud mõrsja ja peig
heidel de heidel de de,
suud vanadel muigel ja neiud on vait
ning noormehed vaatavad neid
Ooh oh oh oh oh oh hoo,
Ooh oh oh oh oh oh hoo,
Ooh oh oh oh oh oh hoo,
Ooh oh oh hoo.

Ei noorpaari toas enam vilkumas tuld
heidel de heidel de de,
kuid majas veel hoogsalt käib edasi pulm
tralla la tralla la la
ei keegi seal märka kui kiirelt kaob aeg,
sest mängib orkester ja heliseb naer
Aah ah ah ah ah ah haa,
Aah ah ah ah ah ah haa,
Aah ah ah ah ah ah haa,
Aah ah ah haa.

Lustila luhas

Kui lapsena lustila luhas
ma mängisin kaskede all.
Siis oli mu süda nii puhas
kui allikavete kristall.
Siis oli mu süda nii puhas
kui allikavete kristall.

Maailm aina säras mu silmis,
kõik süütu ja õnnelik näis.
Ma ei teadnud, et õelust maailmas
on kaunimad hingedki täis.
Ma ei teadnud, et õelust maailmas
on kaunimad hingedki täis.

Kui mesilind jalast mind nõelas
se oli mu ainukene oht.
Siis ema mind osavalt põetas
ja terveks sai haavatud koht.
Siis ema mind osavalt põetas
ja terveks sai haavatud koht.

Mu lapspõlv läinud ju mööda,
nüüd valust on lõhkemas rind.
Ei emakse oskus nüüd suuda
neist haavadest päästa küll mind.
Ei emakse oskus nüüd suuda
neist haavadest päästa küll mind.

Kats kitse

:,: Kats kitse kaara rõugu pääl
ja tõnõ tõsõ poole pääl. :,:
:,: Mae es kuule mae es näe
ma olli hirmus vihanõ. :,:

:,: Poiss oll pääl ja tüdruk all
peotäis põhku küle all. :,:
:,: Mae es kuule mae es näe
ma olli hirmus vihanõ. :,:

Siin om rüga nii ku sasi
siin om vetel viil üts asi.
Oles tiidnü, võtnud saiba
päästnü ära pätsi leiba.
:,: Mae es kuule mae es näe
ma olli hirmus vihanõ. :,:

:,: Külast tull ja külla läts
es tia kes tälle latsõ teks. :,:
:,: Mae es kuule mae es näe
ma olli hirmus vihanõ. :,:

Kawe keldris

Seal Kawe keldris all, kus trellid akendel
ja raudsed uksed ees on riivis mul.
Ära võeti vabadus, jäi järel mälestus
mul hinges igatsus veel kallimast.
Ära võeti vabadus, jäi järel mälestus
mul hinges igatsus veel kallimast.

Oli õigus mustlasel, kes ette kuulutas,
et trellid tugevad mul määratud.
Päev pikk ja pimedus ning kaugel kallimast
ja terve igavik ei näe ma sind.
Päev pikk ja pimedus ning kaugel kallimast
ja terve igavik ei näe ma sind.

Oli ilus kevade — kadus õnne unistus
vaid puhast armastust ma leidsin sust.
Sul linnu vabadus, ma istun keldris all
aga siiski lähedal sa minule.
Sul linnu vabadus, ma istun keldris all
aga siiski lähedal sa minule.

Ära nuta neiuke, elus õnne soovin sul,
mind tabas saatus karm keset noorustuld.
Kui leiad teise sa, mind ära unusta,
ka meie südames oli kevade.
Kui leiad teise sa, mind ära unusta,
ka meie südames oli kevade.

Kui tuled sa

Kui tuled sa too kaasa valgeid lilli,
sest punaseid ei ihka minu rind.
:,: Too kallim kaasa süüta valgeid õisi,
need terveks teevad minu südame. :,:

Miks küsivalt sa minu peale vaatad
kas muutund ma või sulle võõraks jäänd.
:,: Miks asjatult minu silmist naeru ootad,
see naer on ammu ununenud ju. :,:

Miks otsid sa minu silmist endist sära,
mis kadund ühes armastusega.
:,: Kõik õnn ja rõõm on ununenud ära
vaid järel jäänud valus mälestus. :,:

Ära süüdista mind lahkumise tunnil,
ära jäta järel paha mälestust.
:,: Ehk mõnikord veel nagu salasunnil
meid seob vaid üksik meeldetuletus. :,:

Las armastus jääb õnne unistuseks
meil minevikku helge tähena.
:,: Ja selle mineviku meenutuseks
mind kallim vahest meelde tuleta. :,:

Kui tuled sa too kaasa valgeid lilli
neid kingi minu nurtud südamel.
:,: Too lilli valgeid, punaseid ei ihka,
minu murtud süda kipub lõhkema. :,:

Kalle_Kusta

Kalle-Kusta ostis valge hobuse,
Kalle-Kusta ostis valge hobuse,
Kalle-Kusta ostis valge hobuse,
ostis valge hobuse.
Kusta, Kusta anna piitsa,
Kusta, Kusta anna piitsa,
Kusta, Kusta anna piitsa,
oma valgel hobusel.
Kalle-Kusta ostis pesumasina,
Kalle-Kusta ostis pesumasina,
Kalle-Kusta ostis pesumasina,
ostis pesumasina.
Kusta, Kusta pese pesu,
Kusta, Kusta pese pesu,
Kusta, Kusta pese pesu,
oma pesumasinas.
Kalle-Kusta ostis motorolleri,
Kalle-Kusta ostis motorolleri,
Kalle-Kusta ostis motorolleri,
ostis motorolleri.
Kusta, Kusta anna gaasi,
Kusta, Kusta anna gaasi,
Kusta, Kusta anna gaasi,
oma motorolleril.
Kalle-Kusta ostis valge hobuse,
Kalle-Kusta ostis valge hobuse,
Kalle-Kusta ostis valge hobuse,
ostis valge hobuse.

Kas nooruspõlve sõprus võib

Kas nooruspõlve sõprus võib meil minna meelest eal,
kas meelest minna sõprus võib ja möödund päevad head.
Me sõprusele terviseks nüüd tõsta sõber klaas
ja meenutagem armastust ning endist sõprust taas.

ja ammu möödund aegu neid nüüd meenutame koos,
ei kao nad iial meelest meil kui kaunid muinaslood.
Me sõprusele terviseks täis veini olgu klaas
me nooruspäevi terviseks joo põhjani see klaas.

Vaid meile voogas järvepind, vaid meile vohas laas,
nüüd palju aastaid möödund on sest kaunist õnne a’ast
Me sõprusele terviseks nüüd tõsta sõber klaas
ja meenutagem armastust ning endist sõprust taas.

Kaugel_kaugel

Kaugel, kaugel, kus on minu kodu,
kaugelt terviseid saadan ma sul.
:,:Üksi rändan ma võõra maa radu,
pisar laugel, kui meelestud mul.:,:

Tasa nuttis siis kallim mu rinnal,
tasa sosistas õrn tuulehoog.
:,:Kurvalt kaeblesid kajakad rannal,
vaikselt vulises vahune voog.:,:

Tulge tagasi eestimaa pojad,
tulge tagasi, ootame teid.
:,:Võtke kaasa ka langenud sõbrad,
võtke surnud ja haavatud kõik.:,:

Vaikseks jäänud on tormine meri,
vaikseks jäänud on kallima rind.
:,:Üle lageda vete vaid kajab
kurb ja igatsev hulkuri laul.:,:

Heeringas kuival maal

:,: See oli ennemuistsel a’al,
kui heeringas elas kuival maal. :,:

:,: Ta hoidis ennast eemal veest
ja teda peeti kassi eest. :,:

:,: Kord kaljas kahe mastiga
läks teele soolalastiga. :,:

:,: Sel ajal sool oli kallis kraam
ja sada kuldnat maksis aam. :,:

:,: Seal laeval oli heeringas,
kes hiiri, rotte hävitas. :,:

:,: See heeringas oli maiasmokk —
tal meeldis väga soolavakk. :,:

:,: Ta näris soola hoolega
siis mõlema suupoolega. :,:

:,: Ei pannud seda tähele,
et näris augu laevasse. :,:

:,: Siis kaljas kahe mastiga
läks põhja soolalastiga. :,:

:,: Siis vana Neptun vihastas
ja ütles: «Kuule, heeringas, :,:

:,: et kaljasesse augu sõid
ja uue laeva põhja tõid, :,:

:,: see karistuseks pead sa
nüüd merevee sees elama. :,:

:,: Sind merest kinni püüetaks
ja tünni sisse soolataks!» :,:

:,: Ja sellest ajast tõsi see,
on merevesi soolane. :,:

Hulkuri valss

Lossides krahvidel pulmad on hoos,
Kus mõrsjal on kroonitud pea.
Seal voolamas shampanja viin ja Shartröös,
Kuid südamed külmad kui jää.

Siis meeleldi maanteel ma tantsin,
Kus metsade, tormide laul.
Seda marulist hulkuri valssi —
tule minuga neiu, ahoi!

Tähis on taevas ja kumamas kuu,
Kui kristallid säravad nad,
Kuid hulgust ei sugugi segamas muu,
Kui mõrsjaga teed astuvad.

Siis meeleldi maanteel ma tantsin …

Ei hulguse armastus tooruseks läe,
Tal süda on puhas ja prii.
Ka tema võib armsamat kallistada
Ja õnne tal näidatagi.

Siis meeleldi maanteel ma tantsin …

Üksi rändan siin ringi kui põlat pajats,
Mul südames kurbuse joon.
Ma mõrsjaga olen kui ööbiku paar,
Hüüab elu meil: õnne teil toon!

Siis meeleldi maanteel ma tantsin …

Ka-ka-ka Kati

Ka-ka-ka-Kati,
minu kallis Kati,
sa oled ainus, ke-ke-kes mind võlunud.

Kui saabub õhtu,
nälg näpsib kõhtu,
siis tervitan sind
k-k-köögi akna all.

Igal õhtul olen seal,
Kati köögiakna peal
ja laul mis talle laulan — kõlab:

Ka-ka-ka Kati,
tule siia Kati,
ma ki-ki-kingin sulle siidirätiku.

Ka-ka-ka Kati,
kui lüpsad lehmi,
ma oo-oo-ootan lauda ukse ees.

Igal õhtul olen seal,
Kati köögiakna peal
ja laul mis talle laulan — kõlab:

Ku-ku kuu paistab
üle lehmalauda,
su jä-järel jooksen paljajalu ma.

Ka-ka-ka Kati
tule mulle Kati,
ma ki-ki-kingin sulle kuuma suudluse.

Ei mul pole mõisa

Ei mul pole mõisa, mul pole valda,
mul pole muud kui kõrtsmik kalla,
mul pole mõisa, mul pole valda,
mul pole muud kui kõrtsmik kalla.

Kui ükskord ära suren ma,
ei keegi võta leinata.
Kui ükskord ära suren ma,
ei keegi võta leinata.

Ei mul pole taga nuttijaid
ega surnuaeda mattijaid.
Ei mul pole taga nuttijaid
ega surnuaeda mattijaid.

Vaat malm mul jalga pannakse
mind mere-aga põhja lastakse.
Vaat malm mul jalga pannakse
mind mere-aga põhja lastakse.

Seal kõik mind kiisad kiidavad
ja suured haugid austavad.
Seal kõik mind kiisad kiidavad
ja suured haugid austavad.

Mind vimmad viivad Viiburi
ja tursad toovad tagasi.
Mind vimmad viivad Viiburi
ja tursad toovad tagasi.

Ei takista valid

Sina kevadel tuled ja õisi mul tood,
ärakadunud õnne mul tagasi tood.

R: Ei takista vallid, ei takista kraav,
kui kokku tahab saada üks õnnelik paar.

Sina kinkisid mulle üks sinine õis,
mis ikka ja alati meeldida võib.

R: Ei takista vallid…

Sina oled ju kenadam lillede õis,
ei iialgi sinust ma lahkuda või.

R: Ei takista vallid…

Aga maalitud lilledel lõhna ei ole,
ja sunnitud armastus südamel kole.

R: Ei takista vallid…

Sest olemas päike ja tähed ja kuu
ja küünlad ja latern kui süda on truu.

R: Ei takista vallid…

Veel olemas redelid, purded ja muu,
ei takista miski kaht südant, mis truud.

R: Ei takista vallid…

Eidekene ketrab

Eidekene ketrab, heietab lõnga,
heietab kondisel käel.
Värtnakene vuriseb, laulu lööb kaasa,
kuni ta magama jääb.
Värtnakene vuriseb, laulu lööb kaasa,
kuni ta magama jääb.

Eidekene unes näeb kadunud noorust:
armsam tal härraste kokk.
Eidekene paneb käed armsamale kaela,
ärkab — ja süles tal vokk!
Eidekene paneb käed armsamale kaela,
ärkab — ja süles tal vokk!

Imeõrnal ilusal

Imeõrnal ilusal suisel õhtu a’al
lillerikkal nägusal niidu nurme raal
kui kõik ilm läks hingama päeva vaeva tööst
läksin mina kõndima oma kambri seest.
Kuu seal tõuseb kõrgel taevateel
tähed ringi käivad tema eel
valgustavad laia ilmamaad
oma kuldse iluga täitvad taevast maad.

Ainult veel üht lauluhäält toome põõsa seest
laseb kuulda ööbik sealt vaikses suveöös
ja üks allik vulinal jookseb puude all
lilled tema kallastel õitsvad ilusal.
Ja seal kaldal mina istusin
lille ilu järel vaatasin.
Lillekesed imeilusad
kevadisel õhtu aal halja aasa peal.

Ja nüüd mitmeid lilli seal tahtsin omal ma
lilli halja aasa pealt endal noppida.
Nad nii imeilusad seal jäid õitsema
haljal aasal rõõmuga kuldsel suve a’al.
Aga küll siis kohkus minu rind
kui need lilled palusid seal mind
et me pisut aega kingiks neil
sellel armsal suve a’al õrnalt õitseda.

Jaan lä’eb Jaanitulele

Jaan lä’eb jaanitulele,
miuke Jaani hobune, kaasike?
Silmad siidituttides,
lakk on hõbehelmestes, kaasike.

Vanker vaskivarbades,
hobu hõbehelmestes, kaasike.
Vankris Jaan kui vürstipoeg,
kuldakübar-kuningas, kaasike.

Jaan lä’eb jaanitulele,
miuke Jaani hobune, kaasike?
Kabjad kuldaraudades,
tee sest särtsub sädemeis, kaasike.

Kes see Jaani kõrval sääl
vankris istub imena, kaasike?
See on neiu nugissilm,
punaposke piigake, kaasike.

Sügis

Sügis,
juba langevad lehed,
kõle tuul puhub üle maa,
tule tagasi sa.
Sest ilma sinuta
pole mõtet ilmas elada.
Sind üksnes armastan ma,
tule tagasi sa.
Tule,
tule uneta öödel,
tormi kohina saatel
tule tagasi sa.
Sest ilma sinuta
pole mõtet ilmas elada.
Sind üksnes armastan ma,
tule tagasi sa.
Kallim,
arm leegitseb rinnas.
Su järele igatsen,
tule tagasi sa.
Sest ilma sinuta
pole mõtet ilmas elada.
Sind üksnes armastan ma,
tule tagasi sa.
Kallim,
sulle mängin serenaadi
mandoliinil ja kitarril,
oma südame viit.
Sest ilma sinuta
pole mõtet ilmas elada.
Sind üksnes armastan ma,
tule tagasi sa.