CASTLE.PRI.EE

Записи с меткой «Karaoke»

Sinu ilusad sinised silmad

Sinu ilusad sinised silmad,
üksainus kord nägin ma neid.
:,: Sinu kullakarva läikivad lokid,
ei iial neid unusta või. :,:

Ära nõua minult rikkust ei vara,
ära nõua mult hiilgavat au,
:,: vaid nõua üht südant, mis puhas
ja sulle on surmani truu. :,:

Sinu ilusad sinised silmad,
kui poleks ma mitte neid näind,
:,: ei oleks mu südame rahu
nii otsata kaduma läind. :,:

Sinu ilusad sinised silmad,
on hingesse põlema läind,
:,: su ilusad kullased juuksed
mu ihale võrgu on teind. :,:

Uhti, uhti, uhkesti

Uhti, uhti, uhkesti
viisk läks Tartust Viljandi;
kaasa põis ja õlekõrs,
õlekõrs kui sääseõrs.
Jäivad kinni Jõesuus,
häda tundmatu ja uus:
ei saa üle Emajõest,
hüva nõu nüüd kallis tõest!

Viisk siis ütles targasti
oma seltsilistele:
«Otsas häda, otsas vaev:
põis ju meil kui loodud laev!
Otsas häda, otsas vaev:
põis ju meil kui loodud laev!
Kõrs on mastiks kõlbulik,
mina olen laevnik.»

Põis aga vastas põrinal,
väga kõlav kõri tal.
«Viisu nõu on imelik:
laev ju olgu laberik!
Vaatke, kui ma veeren vees,
kohe olete ju sees!
Kõrs, et ole sillaks sa,
kust võiks üle marssida!»

Kõrs siis heitis pikali,
sillakene valmiski.
Viisk siis astub uhkesti,
vaatab sillalt tagasi:
«Põis, ma ütlen sild on hea,
mina sammun üle pea!
«Põis, ma ütlen sild on hea,
mina sammun üle pea!»

Astus sammu, astus kaks,
sillakene katki praks!
jõkke kukkusivad nad,
uppusivad mõlemad.
Põnnadi, põnnadi hüppas põis,
naeris, mis ta naerda võis,
tõmbas enda õhku täis
ja karplauhti lõhki käis.

Saaremaa

:,: Ma vaatan paadist kiikriga,
kui kaugel on see Saaremaa. :,:

:,: Ei paremat pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal. :,:

:,: Seal Saaremaal ei kasva muud,
kui kadakad ja männipuud. :,:

:,: Ei paremat pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal. :,:

:,: Mu pruut on valge nagu tui,
ma nägin teda mullu sui. :,:

:,: Ei paremat pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal. :,:

:,: Tal mustad juuksed valge kael
ja kaela ümber sametpael. :,:

:,: Ei paremat pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal. :,:

:,: Tal roosipõõsas voodi ees
ja ööbik laulab selle sees. :,:

:,: Ei paremat pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal. :,:

:,: Ma rüüpan merest soolast vett
ja räägin armsamale tõtt. :,:

:,: Ei paremat pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal. :,:

:,: Kui tahad mull’ naiseks tulla sa,
pead Saaremaale sõudema. :,:

:,: Ei paremat pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal. :,:

Seal, kus rukkiväli

Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub,
kõrge kuusik kohab mäenõlvakul.
Väike majakene maantee ääres seisab,
lapsepõlvekodu oli seal kord mul.

Palju päikest oli seal ja palju lilli,
rõõmsalt mängisin ma lehis puude all.
Kallis mälestus, mis mul neist päevist jäänud,
püsib kustumata hinges sügaval.

Seal, kus sinijõgi mere poole veereb,
paljud põlvitavad selges kaldavees.
Laia luha kohal luigeparvi keerleb,
minu lapsepõlve kodu oli see.

Kodu kunagi ei lähe minul meelest,
kaitses hellalt mind seal isa-ema hool.
Julgel sammul läksin sealt ma eluteele,
õnne otsinud nüüd olen igalt poolt.

Seal, kus kitsas rada metsast läbi ruttab,
linnulaulu täis on vaiksed hommikud.
Iga paik on mulle kodune ja tuttav,
lapsepõlvekodu oli sealkord mul.

Palju olen ma nüüd elus läbi käinud,
olnud kaaslaseks mul rõõm ja kurvastus.
Kuskil pole aga kaunimat ma näinud
kui mu koduküla neiu naeratus.

Tahan koju jõuda, võtan reisikepi,
kuid mu õnnemaa on kaduv pettepilt.
Kaugel kõigest, mis mul armas, läen ma hauda,
pole õnne leidnud ilmas kusagilt.

Kaugel võõrsil olles kannavad mind mõtted
jälle kalli kodu poole tagasi.
Ehk küll palju pikki aastaid mööda läinud —
:,: lapse-kodu ei kao meelest iialgi. :,:

Robert

Robert tööd ei tahtnud teha, ütles: «Lollid teevad tööd,
naised annavad mul raha nendega ma päeval, ööl.»

Kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti,
kas olgu see siis kõrts või baar või lõbus õllesaal.
Kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti,
kas olgu see siis kõrts või baar või lõbus õllesaal.

Varavalgest hilja ööni Robert päeva varastas.
Meie ruttasime tööle Robert pead vaid parandas.

Õllekapad, veiniklaasid elurütme määrasid.
Magus vein ja kaunid naised Robi kaissu haarasid.

Kus lauldi ja tralliti …

Lõpuks Robert sai ka palga nüüd on lõbud lõppenud.
Tõsi küll, kuid ma ei salga, kurvavõitu õppetund.

Sattus rikka naise küüsi, Robert lõõga tõmmati
ja siis nõnda pikkamööda Robert surnuks joodeti.

Kus lauldi ja tralliti …

Romaan

Kui sul soov on kuulda, siis ma tahan laulda
ühest eesti plikast, mamma tütrest rikkast.
Lugedes romaani leidis piiga plaani.
Tarvis reisu teha, et saaks ilma näha.

Sinna reisin mina, kus on taevasina
sinisem kui eestis, mehed käivad vestis.
Seal, kus talvel hilja puust või nopi vilja,
seal, kus iial lähed, kõikjal mustad mehed.

Silmad neil kui marjad, suured loomakarjad,
palju andvad piima, millest tehtaks viina.
seal, kus elevandid, kellel pikad londid,
ahvid, krokodillid, rebased ja siilid.

Kõik on koduloomad, palju kasu toovad.
Kõoke tarvis näha, see reis mul tarvis teha.
Kaukaasiasse tegi reisi ja ta nägi,
kõik, mis mõeldud oli, see seal ette tuli.

Seal, kus pilverünkal istud nii kui künkal,
püüad päiksekiiri nii kuis kass meil hiiri.
Kaua käinud oli, kui tal vastu tuli,
astus mees nii ilus, uhkelt habet silus.

Silmad tal kui välgud, kirge täis ta pilgud,
uhked riided seljas, vööl tal oda haljas.
Piiga süda põleb, pisar silma tuleb,
sest ta näeb nüüd seda, keda ihkab süda.

Keha tugev sirge kõik tas paenduv kerge,
pikk kui järve osi, ise must kui süsi.
Vabandage härra eksinud ma olen,
ehk on teil vast tuju mind siit saata koju.

Mees siis mütsi tõstis, armsalt vastu kostis:
au mul saata daamet, teejuht on mu amet.
Siis nad kahekesi läksid tasapisi
aga armu jumal polnud mitte rumal.

Veidi aega kestis, magust juttu vestis
piiga armu paelas musta mehe kaelas.
Tema õndsust nägi, ai ja ahh seal tegi
nii kui mõõnav meri lainetas ta veri.

Kui ta viimaks toibus, kirehetk tal vaibus.
Oh sa taeva vägi, mis ta äkki nägi,
paljaks röövis teda armastan kuid keda
pilkav naer veel aga kostis kalju taga.

Et tal tehtud liiga, siis me vaene piiga
kaotas reisutuju, sõitis jälle koju.
Kodus polnud mahti kaua ümber vahti,
varsti läks ta mehel ühel voorimehel.

Kelle juus nii oli punane kui tuli.
Varsti nii kui vaja tõi ka piiga poja.
Uskuge see tõsi poiss oli must kui süsi,
see vast naer ka oli, mis see järel tuli.

Aga punapeaga voorimees lõi käega,
ärge tehke kisa, kes on poisi isa,
nõnda läks siis plikal mamma tütrel rikkal,
kõik, mis mõeldud oli see ka ette tuli.

Roosi istus vangitornis

Roosi istus vangitornis, aeg oli igav oota.
Nägi mammat tulevat sealt mööda mereranda.

«Armas mamma, kallis mamma, lunasta mind välja!»
«Millega ma lunastan, kui mul ei ole raha!»

«Sul on kodus kolmed lehmad, pane üks neist panti.»
«Enne mina tütrest lahkun kui oma armsast lehmast!»

Roosi istus vangitornis, aeg oli igav oota.
Nägi papat tulemas sealt mööda mereranda.

«Armas papa, kallis papa, lunasta mind välja!»
«Millega ma lunastan, kui mul ei ole raha!»

«Sul on kodus kolmed ruunad, pane üks neist panti!»
«Enne mina tütrest lahkun kui oma armsast ruunast!»

Roosi istus vangitornis, aeg oli igav oota.
Nägi peigmeest tulevat sealt mööda mereranda.

«Armas peigmees, kallis peigmees, lunasta mind välja!»
«Millega ma lunastan, kui mul ei ole raha!»

«Sul on kodus kolmed laevad, pane üks neist panti.»
«Enne laevadest ma lahkun kui oma armsast pruudist!»

Roosiaias

Roosiaias kõnnib nägus neid,
võlub austajate südameid.
Tema ümber roosid kaunimad.
Okkad torkavad, kui puudutad.
Tema ümber roosid kaunimad.
Okkad torkavad, kui puudutad.

Neiuke, miks kõnnid üksinda.
Kas kardad sa, et võiksin salaja
murda vaid ehk roosi kaunima.
Kaunima, mis leida aia sees.
Murda vaid ehk roosi kaunima.
Kaunima, mis leida aia sees.

Mälestuseks neiult roosi sain.
Teda unustada ma ei või.
Roosiaeda veel kord külastan.
Võtan kaasaks roosi kaunima.
Roosiaeda veel kord külastan.
Võtan kaasaks roosi kaunima.

Rikas ja vaene

Kes on rikas, see vaid praadi süüa leegib,
kes on vaene, see küll vesist suud vaid pühib,
kes on rikas, punab näost kui kirsimari,
kes on vaene, see on kuiv kui surmavari.
Aga mulle siiski ükstaskõik on see,
ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee!
Kes on rikas, julgeb tõde näkku öelda,
kes on vaene, julgeb sellest ainult mõelda,
kes on rikas, pahvib sigaretti magust,
kes on vaene, imeb vaikselt pinutagust.
Aga mulle siiski ükstaskõik on see,
ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee!
Kes on rikas, sõidab autos, lüües laulu,
kes on vaene, lisab ainult kondiauru,
kes on rikas, sellel siid ja samet seljas,
kes on vaene, sellel küünarnukk on paljas.
Aga mulle siiski ükstaskõik on see,
ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee!
Kes on rikas, kannab seemisnahast kingi,
kes on vaene, vantsib paljajalu ringi,
kes on rikas, selle jaoks kõik uksed valla,
kes on vaene, lendab tihti trepist alla.
Aga mulle siiski ükstaskõik on see,
ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee!
Kes on rikas, seda iga naine ihkab,
kes on vaene, see vaid igatsusest õhkab,
kes on rikas, julgeb abikaasat petta,
kes on vaene, see jääb selles suhtes hätta.
Aga mulle siiski ükstaskõik on see,
ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee!
Kes on rikas, võidab kohtus kõik protsessid,
kes on vaene, tasub kongis kõik eksessid,
kes on rikas, teeb küll sageli pankrotti
kes on vaene, talle puistama peab kotti.
Aga mulle siiski ükstaskõik on see,
ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee!
Kes on rikas, see ju uhkes lauas praalib,
kes on vaene, seda paha tuju klaarib,
kes on rikas, läheb hauda kätel kantud
kes on vaene, läheb käru peale pandult.
Aga mulle siiski ükstaskõik on see,
ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee!

Riksu Kaarel

Kas tunned Riksu Kaarelit, seal Paljassaare peal.
Kes sirgeks puhub pasuna, kes kurb ei ole eal.
Ma Riksu Kaarel, ma pole pätt trala-la-la,
Mul väiksel saarel on oma hütt trala-la-la.
Ma liigun siin ja liigun seal
ja samagonni kokku vean
ning minu trumm lööb plinn-plinn-plõnn.

Kui kalarannas paadi all koos mõnus seltskond on,
siis kalanaise tütar seal mind armastamas on
Ma Riksu Kaarel, ma pole pätt trala-la-la,
Mul väiksel saarel on oma hütt trala-la-la.
Ma liigun siin ja liigun seal
ja samagonni kokku vean
ning minu trumm lööb plinn-plinn-plõnn.

Kus iial pidu peetakse seal näha võite mind
Kus iial viina võetakse ma sinna kutsun sind
Ma Riksu Kaarel, ma pole pätt trala-la-la,
Mul väiksel saarel on oma hütt trala-la-la.
Ma liigun siin ja liigun seal
ja samagonni kokku vean
ning minu trumm lööb plinn-plinn-plõnn.

Ilma õlle, ilma viina, ilma naisteta
on Riksu Kaarli elu täitsa võimata
Ma Riksu Kaarel, ma pole pätt trala-la-la,
Mul väiksel saarel on oma hütt trala-la-la.
Ma liigun siin ja liigun seal
ja samagonni kokku vean
ning minu trumm lööb plinn-plinn-plõnn.

Ma Riksu Kaarel, ma pole pätt trala-la-la,
Mul väiksel saarel on oma hütt trala-la-la.
Ma liigun siin ja liigun seal
ja samagonni kokku vean
ning minu trumm lööb plinn-plinn-plõnn.
Ning minu trumm lööb plinn-plinn-plõnn.

Postipoiss

Palju aastaid läinud mööda sellest a’ast,
kui veel olemas ei olnud meie maal
ronge, autosid, jalgrattaid
ega tehtud pikki matku,
nagu tänapäeval kõikjal näha saab.

Refr. Uhke postipoiss sõitis kord maanteel,
külast külla, linnast linna viis ta tee.
Kõikjal uudiseid tõi postipoiss kaugelt –
nüüd vaid möödund ajast mälestus :,: on see. :,:

Talvel lumi tuiskas, tormas maantee pääl,
juba kaugelt kostis aisakella hääl.
Soojas kasukas seal sõitis
mõni rikas linnakaupmees,
sõidust mõnusasti habe härmas tal.

Refr. Uhke postipoiss sõitis …

Kirja kallimalt ka postipoiss veel tõi,
vahel suudluse ta selle eest siis sai.
Mitu hõberaha taskus
selle vaeva ära tasus,
mida teekond pikk tall’ kaasa tuua võis.

Refr. Uhke postipoiss sõitis …

Postijaam ja külakõrts need üheskoos.
Soojas kambris oli tuju ikka hoos.
Siis kui jalgu puhkas hobu,
peeti külmarohust lugu.
Varsti sõit läks lahti jälle täies hoos.

Refr. Uhke postipoiss sõitis …

Püha öö

Püha öö, õnnistud öö!
Kõik on maas rahu sees.
Joosep valvab ja Marial sääl
hingab lapsuke põlvede pääl.
Maga, patuste rõõm!
Maga, patuste rõõm!
Püha öö, õnnistud öö!
Ingli hääl välja pääl
laulab rõõmustes: Halleluuja!
Annab teada ka karjastele:
Kristus sündinud teil!
Kristus sündinud teil!
Püha öö, õnnistud öö!
Kes Sa meil’ ilmutand
Isa armu, mis õnnistust toob,
rahupõlve maailmale loob.
Laulgem Halleluuja!
Laulgem Halleluuja!

Päkapikk

Mis on seal metsa sees?
Mis on seal paksu metsa sees,
mis on seal metsa sees?
Seal on üks majake,
seal on üks väike majake,
seal on üks majake.
Kes elab maja sees,
kes elab selle maja sees,
kes elab maja sees?
Seal elab päkapikk,
seal elab väike päkapikk,
seal elab päkapikk.
Mis teeb see päkapikk,
mis teeb see väike päkapikk,
mis teeb see päkapikk?
Ta saia küpsetab,
ta saiapätsi küpsetab,
ta saia küpsetab.
Mis maksab saiapäts,
mis maksab väike saiapäts,
mis maksab saiapäts?
Kolm pikka, pikka pai,
kolm hästi, hästi pikka pai
ja muud ei midagi.

Piibulaul

Armsad sõbrad võtkem kuulda, trillallaa, trallallaa.
Mis ma teile tahan laulda, trillallaa, trallallaa.
Oma väiksest piibust ma tahan teile rääkida.
Trillallaa, trallallaa, sind ma ikka armastan.
Sind mina ikka armastan.

Kui ma õhtul voodi heidan, trillallaa, trallallaa.
Oma piibu kaissu võtan, trillallaa, trallallaa.
Magust musu annan tall’, sest et naine puudub mul.
Trillallaa, trallallaa, sind ma ikka armastan.
Sind mina ikka armastan.

Kui ma ükskord võtan naise, trillallaa, trallallaa.
Siis ma temalt kohe nõuan, trillallaa, trallallaa.
«Minu piipu pead sa iga nädal pesema!»
Trillallaa, trallallaa, sind ma ikka armastan.
Sind mina ikka armastan.

Kui vast naistel lapsed nutvad, trillallaa, trallallaa.
siis nad vitstega neid peksvad, trillallaa, trallallaa.
Ei ma peksa vitsaga, annan piibukahaga.
Trillallaa, trallallaa, sind ma ikka armastan.
Sind mina ikka armastan.

Kui ma ükskord ära suren, trillallaa, trallallaa.
Kirjutage risti peale, trillallaa, trallallaa.
«Siin hingab piip ja piibumees, kes eluaeg oli suitsu sees.»
Trillallaa, trallallaa, sind ma ikka armastan.
Sind mina ikka armastan.

Oot oot oot oot

Oot oot oot oot ma tahaks minna
pruudi juurde Pärnu linna,
säält ma võtan naise hella,
väikese kui taskukella.
Oot oot oot oot ma tahaks minna
pruudi juurde Pärnu linna,
säält ma võtan naise hella,
väikese kui taskukella.
Minu pruut on virk ja kärmas,
igatpidi mulle armas,
käed taümber kaela säeb,
silmad põlevad kui söed.
Minu pruut on virk ja kärmas,
igatpidi mulle armas,
käed ta ümber kaela säeb,
silmad põlevad kui söed.
Oot oot oot oot las mind minna
pruudi juurde Pärnu linna,
säält ma omal naise võtan,
teised pruudid maha jätan.
Oot oot oot oot las mind minna
pruudi juurde Pärnu linna,
säält ma omal naise võtan,
teised pruudid maha jätan.
Oot oot oot oot las mind minna
pruudi juurde Pärnu linna,
ostan talle väikse maja,
priimuse ja pudru/paja.
Oot oot oot oot las mind minna
pruudi juurde Pärnu linna,
ostan talle väikse maja,
priimuse ja pudrupaja.
Oot oot oot oot ma tahaks minna
pruudi juurde Pärnu linna,
säält ma võtan naise hella,
väikese kui taskukella.
Oot oot oot oot ma tahaks minna
pruudi juurde Pärnu linna,
säält ma võtan naise hella,
väikese kui taskukella.

Õrn ööbik

Õrn ööbik, kuhu tõttad sa
nüüd lahkel lehekuul?
Kas mõisa aias hõisata
sa tahad roosipuul?
Või metsas toorel toomingal
nüüd hüüab sinu suu,
kui tähed hiilgvad taeva all
ja valgust valab kuu?

Ei mõisa aias hõisata
või laulu minu rind,
sest vanemate verega
on võidetud see pind!
Ka metsas toorel toomingal
ei hüüa minu huul,
vaid talupoja akna all,
seal pühal pärnapuul.

Kui jõuab õnnis suveöö,
siis laulan talle ma,
et unuks meelest päevatöö,
jääks rahus magama.
Kõik öö siis häälel heljuvad
ta kauni kambri sees
ning unenäod ilusad
tal seisvad silme ees.

Kui aga taevas kumab koit
Ja kaob pime öö,
Siis laulan: Tõuseb priiusloit
Ja vajub orjavöö!
Sest idataeva servalla
Ju näha koidutuld
Ja uuel ilul särama
Löönd Eesti muistne muld.

Õllepruulija

Ma lõbus õllepruulija,
hõissa ja hõissa.
Ma pruulin õlut lauluga,
hõissa ja hõissa.
Kui õlu vaadis vahutab,
hõissa ja hõissa.
Siis tean, et varsti ta valmis saab,
siis juua saab, siis juua saab.
Mind õlu alati kosutab,
joon kõikide terviseks ma. Ahoi!

:,: Vaat sina oled Juhan ja mina olen Jaan,
kõik väravapostid ma pikali a’an. :,:

Ma lõbus õllepruulija…
:,: Vaat sina oled Juhan… :,:

Selle peale vanad eestlased,
eestlased, eestlased.
Selle peale vanad eestlased
võtsid üks naps!

Oo Susanna

Oo susanna, Oo susanna, miks sa mulle musi ei anna.
Oo susanna, Oo susanna, miks sa mulle musi ei anna.

Musi pole patt, vat musi pole patt,
vat räägin sulle sulatõtt ma.
Musi pole patt, vat musi pole patt,
vat räägin sulle sulatõtt ma.

Meie kassil pojad, meie kassil pojad,
mitu tükki korraga.
Meie kassil pojad, meie kassil pojad,
mitu tükki korraga.

Oo susanna, Oo susanna, miks sa mulle musi ei anna.
Oo susanna, Oo susanna, miks sa mulle musi ei anna.

Musi pole patt, vat musi pole patt,
vat räägin sulle sulatõtt ma.
Musi pole patt, vat musi pole patt,
vat räägin sulle sulatõtt ma.

Kõik suud suudlevad, kõik suud suudlevad,
kuid ei suudle kotisuud.
Kõik suud suudlevad, kõik suud suudlevad,
kuid ei suudle kotisuud.

Oo susanna, Oo susanna, miks sa mulle musi ei anna.
Oo susanna, Oo susanna, miks sa mulle musi ei anna.

Musi pole patt, vat musi pole patt,
vat räägin sulle sulatõtt ma.
Musi pole patt, vat musi pole patt,
vat räägin sulle sulatõtt ma.

Kõik konnad krooksuvad, kõik konnad krooksuvad,
kuid ei krooksu ülikonnad.
Kõik konnad krooksuvad, kõik konnad krooksuvad,
kuid ei krooksu ülikonnad.

Oo susanna, Oo susanna, miks sa mulle musi ei anna.
Oo susanna, Oo susanna, miks sa mulle musi ei anna.

Musi pole patt, vat musi pole patt,
vat räägin sulle sulatõtt ma.
Musi pole patt, vat musi pole patt,
vat räägin sulle sulatõtt ma.
Oo susanna, Oo susanna, miks sa mulle musi ei anna.
Oo susanna, Oo susanna, räägin sulle sulatõtt.