CASTLE.PRI.EE

Ei mul pole mõisa

Ei mul pole mõisa, mul pole valda,
mul pole muud kui kõrtsmik kalla,
mul pole mõisa, mul pole valda,
mul pole muud kui kõrtsmik kalla.

Kui ükskord ära suren ma,
ei keegi võta leinata.
Kui ükskord ära suren ma,
ei keegi võta leinata.

Ei mul pole taga nuttijaid
ega surnuaeda mattijaid.
Ei mul pole taga nuttijaid
ega surnuaeda mattijaid.

Vaat malm mul jalga pannakse
mind mere-aga põhja lastakse.
Vaat malm mul jalga pannakse
mind mere-aga põhja lastakse.

Seal kõik mind kiisad kiidavad
ja suured haugid austavad.
Seal kõik mind kiisad kiidavad
ja suured haugid austavad.

Mind vimmad viivad Viiburi
ja tursad toovad tagasi.
Mind vimmad viivad Viiburi
ja tursad toovad tagasi.

Ei takista valid

Sina kevadel tuled ja õisi mul tood,
ärakadunud õnne mul tagasi tood.

R: Ei takista vallid, ei takista kraav,
kui kokku tahab saada üks õnnelik paar.

Sina kinkisid mulle üks sinine õis,
mis ikka ja alati meeldida võib.

R: Ei takista vallid…

Sina oled ju kenadam lillede õis,
ei iialgi sinust ma lahkuda või.

R: Ei takista vallid…

Aga maalitud lilledel lõhna ei ole,
ja sunnitud armastus südamel kole.

R: Ei takista vallid…

Sest olemas päike ja tähed ja kuu
ja küünlad ja latern kui süda on truu.

R: Ei takista vallid…

Veel olemas redelid, purded ja muu,
ei takista miski kaht südant, mis truud.

R: Ei takista vallid…

Eidekene ketrab

Eidekene ketrab, heietab lõnga,
heietab kondisel käel.
Värtnakene vuriseb, laulu lööb kaasa,
kuni ta magama jääb.
Värtnakene vuriseb, laulu lööb kaasa,
kuni ta magama jääb.

Eidekene unes näeb kadunud noorust:
armsam tal härraste kokk.
Eidekene paneb käed armsamale kaela,
ärkab — ja süles tal vokk!
Eidekene paneb käed armsamale kaela,
ärkab — ja süles tal vokk!

Комментарии запрещены.