CASTLE.PRI.EE

Suveöö

Suveöö, kuu kuldses järves puhkab,
tukub puudes ehaeelne briis.
Heinamaa on päevast soojust uhkav
heleroosa lõhnav paradiis.

Sind seal kohtan, hing on äkki aval —
maailm igatsuse hõlma vaob.
Kaste vestes huulilt voolab kaval
jutt kui lõokse hüplev kevadlaul.

Tahan tõesti ehitada kodu
sulle, sõstrasilmne sinilind.
Kalleim neid, kes ilma iial loodud,
ütle ainult üht: kas sallid mind?

Aga miks nüüd äkki sa ei vasta;
miks sul tantsujalges äkki rutt?
Kas ei võiks küll igavesti kesta
suveöö kui muistne muinasjutt.

Tiliseb, tiliseb aisakell

Tiliseb, tiliseb aisakell,
lumi hell, lumi hell,
Tiliseb, tiliseb aisakell,
kiirgab mets ja hiilgab maa.

Mööduvad saanid, reed
piki teed, talvist teed,
üle soo ja karjamaa,
üle heinamaa.

Tiliseb, tiliseb aisakell,
lumi hell, lumi hell,
Tiliseb, tiliseb aisakell,
kiirgab mets ja hiilgab maa.

Helgivad tuled eel,
talve teel, külateel,
rõõmsad pühad igal pool,
üle kogu maa.

Tiliseb, tiliseb aisakell,
lumi hell, lumi hell,
Tiliseb, tiliseb aisakell,
kiirgab mets ja hiilgab maa.

Tinna

Kõige ilusam tants on tinna, seda tantsitakse nõnna:
samm ette, samm taha ja kükakile maha.

Üks kass läks üle silla, tema saba tegi tilla tilla.
Ta ütles: «las tulla» ja kraapis teale mulla.

Üks luukere tõmbas kella ja peremees tuli välja.
Ta küsis: «mis vaja? Ei siin pole vaestemaja!»

Mu esimene pruut oli Ida, teda tühja ma ei kiida.
ja teine pruut oli Lonni, ta uppus solgi tünni.

Kõige ilusam mees on miilits, ta mööda linna hiilib.
Ta trahviraha korjab ja Vene kroonut orjab.

Mul ära kadus kinnas, see juhtus Tartu linnas.
See kinnas oli hinnas. Kes, kurat, tema sisse vinnas?

Üks vanamees raius hagu ja hagu läks vastu magu.
Siis vanamees kirus hagu ja sügas oma paksu magu.

Poiss viskas varblast kiviga, kuid see aga lendas minema.
Ta lendas katuseharjale just teise varblase turjale.

Siis rahvas naeris laginal, kui varblane õiendas saginal
Kord ette, kord taha ja kükakile maha.

Комментарии запрещены.