CASTLE.PRI.EE

Robert

Robert tööd ei tahtnud teha, ütles: «Lollid teevad tööd,
naised annavad mul raha nendega ma päeval, ööl.»

Kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti,
kas olgu see siis kõrts või baar või lõbus õllesaal.
Kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti,
kas olgu see siis kõrts või baar või lõbus õllesaal.

Varavalgest hilja ööni Robert päeva varastas.
Meie ruttasime tööle Robert pead vaid parandas.

Õllekapad, veiniklaasid elurütme määrasid.
Magus vein ja kaunid naised Robi kaissu haarasid.

Kus lauldi ja tralliti …

Lõpuks Robert sai ka palga nüüd on lõbud lõppenud.
Tõsi küll, kuid ma ei salga, kurvavõitu õppetund.

Sattus rikka naise küüsi, Robert lõõga tõmmati
ja siis nõnda pikkamööda Robert surnuks joodeti.

Kus lauldi ja tralliti …

Romaan

Kui sul soov on kuulda, siis ma tahan laulda
ühest eesti plikast, mamma tütrest rikkast.
Lugedes romaani leidis piiga plaani.
Tarvis reisu teha, et saaks ilma näha.

Sinna reisin mina, kus on taevasina
sinisem kui eestis, mehed käivad vestis.
Seal, kus talvel hilja puust või nopi vilja,
seal, kus iial lähed, kõikjal mustad mehed.

Silmad neil kui marjad, suured loomakarjad,
palju andvad piima, millest tehtaks viina.
seal, kus elevandid, kellel pikad londid,
ahvid, krokodillid, rebased ja siilid.

Kõik on koduloomad, palju kasu toovad.
Kõoke tarvis näha, see reis mul tarvis teha.
Kaukaasiasse tegi reisi ja ta nägi,
kõik, mis mõeldud oli, see seal ette tuli.

Seal, kus pilverünkal istud nii kui künkal,
püüad päiksekiiri nii kuis kass meil hiiri.
Kaua käinud oli, kui tal vastu tuli,
astus mees nii ilus, uhkelt habet silus.

Silmad tal kui välgud, kirge täis ta pilgud,
uhked riided seljas, vööl tal oda haljas.
Piiga süda põleb, pisar silma tuleb,
sest ta näeb nüüd seda, keda ihkab süda.

Keha tugev sirge kõik tas paenduv kerge,
pikk kui järve osi, ise must kui süsi.
Vabandage härra eksinud ma olen,
ehk on teil vast tuju mind siit saata koju.

Mees siis mütsi tõstis, armsalt vastu kostis:
au mul saata daamet, teejuht on mu amet.
Siis nad kahekesi läksid tasapisi
aga armu jumal polnud mitte rumal.

Veidi aega kestis, magust juttu vestis
piiga armu paelas musta mehe kaelas.
Tema õndsust nägi, ai ja ahh seal tegi
nii kui mõõnav meri lainetas ta veri.

Kui ta viimaks toibus, kirehetk tal vaibus.
Oh sa taeva vägi, mis ta äkki nägi,
paljaks röövis teda armastan kuid keda
pilkav naer veel aga kostis kalju taga.

Et tal tehtud liiga, siis me vaene piiga
kaotas reisutuju, sõitis jälle koju.
Kodus polnud mahti kaua ümber vahti,
varsti läks ta mehel ühel voorimehel.

Kelle juus nii oli punane kui tuli.
Varsti nii kui vaja tõi ka piiga poja.
Uskuge see tõsi poiss oli must kui süsi,
see vast naer ka oli, mis see järel tuli.

Aga punapeaga voorimees lõi käega,
ärge tehke kisa, kes on poisi isa,
nõnda läks siis plikal mamma tütrel rikkal,
kõik, mis mõeldud oli see ka ette tuli.

Комментарии запрещены.